Kuna Kairitil algab
tööpäev kell 10.00, siis trenn tuli teha enne tööpäeva algust. Olime kokku
leppinud, et kohtume kell 08.00 jõusaalis. Hommikul hoidsin oma telefonil silma
peal, et märgata kui Kairit peaks saatma sõnumi sisuga, et jäi
haigeks või muud sarnast eesmärgiga hiilida trennikohustusest eemale – oleksin ausalt
koju järgi läinud!!!
Kairit oli kohal õigel
ajal ja täis treeningentusiasmi.
Olin koostanud talle
algajate jõusaali treeningkava ja püüdsin selgitada just nii palju kui vaja ja
nii vähe kui võimalik, et mitte pead sassi ajada ning hoopis ära hirmutada. Nii või teisiti on
esimesed korrad liiga palju infot ja
püüan talle seda anda samm sammult. Kairit on väga püüdlik. Etteantud kavast
püüdis teha kõik maksimum kordused. Kui ta
vahepeal nalju hakkas tegema, mõtlesin endamisi- kui jutustab, siis
järelikult on tal liiga kerge; järgmisel korral panen raskusi juurdeJ
Ülakeha harjutuste puhul korrigeerisin
tal päris palju seljaasendit, mille peale ta lõpuks arvas,e t tal on ikka vaja
seda nahkset tõstevööd, kuna tundub, et ilma ikka ei saa selga paika. Kui see
ka ei aita, ehk jätab lihtsalt sportlikuma mulje. Järjekordne katse pöörata kõik naljaks ja hajutada mu tähelepanu- nägin teda läbi:) Vastasin lihtsalt, et
sportliku mulje jätavad õiged kehahoiakud ja harjutuste korrektne sooritamine.
Kairiti kommentaar treeningule:
JÕUSAAL-JÕUSAAL-JÕUSAAL
Ärkan kell 6 hommikul.
Keedan mitmeviljaputru ja
valmistan täisteraleivast võileiva. Tegelikult ei ole ma üldse hommiku inimene.
Aga teadmine, et saan Egle käest viitsimise eest valmistada hommikusöök ja seda
ka süüa ekstra kiidusõnad on piisav motivatsioon.
Mõni aeg hiljem Sparta
uksest sisse astudes olen ikka veel unine. Administraator naeratab mõistvalt,
kui oma tervitust haigutusega vürtsitan- ikkagi inimene! J
Minu esialgne
ja suurim kartus, et mind jõusaalis passima ja
kommenteerima hakatakse on haihtunud. Ärge saage minust valesti aru-
loomulikult mind vaadatakse, aga kes ei vaataks, kui inimene kannab nii ilusaid
ja värvilisi Reeboki jalanõusid! J
Nendel kordadel, mil Eglega jõusaalis rassinud olen, pole ma ülejäänud
rahvast üldse märganudki. Olen oma kavale keskendunud ja püüan kõik harjutused
sooritada maksimaalse täpsusega. Nii et edaspidi, kui keegi toob jõusaali
vältimise põhjuseks seal valitsevat liigset tähelepanu, soovitan tal oma
foobiast lahti saamiseks tegeleda trennis olles iseendaga.
Riideid vahetades
meenub mulle paar nädalat tagasi nähtud unenägu:
Olen
jõusaalis. Lähenen enesekindlalt kõige atraktiivsemale masinale. Kuigi
mul pole õrna aimugi, mida sellega teha, saab tahtmine oskamatusest võitu.
Pusin ja pusin ning ühel hetkel olen aparaadi vahel kinni. Poos on kummaline-
ei ole pikali, ei ole püsti, keskkoht fikseerituna saan küll käsi-jalgu
liigutada, kuid mitte sel määral, et ennast lahti päästa. Appi ma hüüda ei
taha- piinlik ju… Mõne hetke pärast ilmub treeneite ruumist Argo Ader koos
kaaslasega, kellele saali tutvustama hakkab. Püüan kätega graatsiliselt
vehkides Argo tähelepanu võita. Loomulikult lehvitab ta mulle sõbralikult vastu
ja möödub siis minust laialt naeratades ja kommentaare jagades: See on see
Tuhkanen, kes meil siin huumorit käib tegemas…
Tegelikult olen
sellega harjunud, et mind alati kritiseeritakse ja mind pigem artisti, kui
inimesena märgatakse. Mnjaa.. olen varemgi öelnud, et igast inimesest võib
saada artist, kuid igast artistist inimene kohe kindlasti mitte. Usun, et
sportlaste kohta kehtib see sama.
Kohtumiseni
jõusaalis!
Kairit ja Egle









